.....Lõpuks ometi üksi!.....uduloor on matnud tänavad, puud, ümbruse enda alla, sama tegi ta ka minuga...vaikus, haiget tegev meeletu vaikus, kõrvadel hakkab lausa valus....toas laual võbeleb küünlaleek, nagu oleks tuuleiil tast üle käinud, tean, et nii see olla ei saa... tean aga kindlalt mis see oli....kes oli........TEMA.........tunnetan teda enda kõrval nii ehedalt, nagu polekski ta siit lahkunud...kõik meenutab, kõik....aknal on hea istuda, vist kõige parem koht, kus pimedas omi mõtteid mõlgutada, olla väljaspool reaalsust koos TEMAGA...praegu räägib Ta läbi minu, katkendlikult....seosetult, kuid siiralt........oh kuidas ma igatsen SIND!!!! SA oled olemas aga SIND pole....
Usu,ta on olemas! *ANGEL*
Usun, kullake, usun aga miks ta siis.....nii väga haiget teeb......