Дневник пользователя -myzzy-

.....taas uus õhtu, taas üksi...taas kaaslaseks vaid küünlaleek....tunnen, et juba hakkab minu kurbadesse mõtetesse tekkima selgust, hea märk...kuidagi ikkagi kipuvad pisarad silma, mulle öeldi juba lapsena et silmad on mul " märja koha peal" :) pole parata, olen kord selline tundlik, seetõttu ka palju haiget saanud, kuna ka liiga usaldav....näen, kuidas küünlaleek hakkab võbelema ja tajun vaistlikult, et SINA.....sina oled ikka oma mõtetes veel minu juures...., kuid ei tunnista seda ja vaikid kangekaelselt, kas siis tasudes mulle kätte või pigem leides oma õnne mujal....samal ajal kui mina lasen sinust lahti, kuidagi naljakalt hästi tunnen ennast, et ei koorma ennast mõeldes…

.....Lõpuks ometi üksi!.....uduloor on matnud tänavad, puud, ümbruse enda alla, sama tegi ta ka minuga...vaikus, haiget tegev meeletu vaikus, kõrvadel hakkab lausa valus....toas laual võbeleb küünlaleek, nagu oleks tuuleiil tast üle käinud, tean, et nii see olla ei saa... tean aga kindlalt mis see oli....kes oli........TEMA.........tunnetan teda enda kõrval nii ehedalt, nagu polekski ta siit lahkunud...kõik meenutab, kõik....aknal on hea istuda, vist kõige parem koht, kus pimedas omi mõtteid mõlgutada, olla väljaspool reaalsust koos TEMAGA...praegu räägib Ta läbi minu, katkendlikult....seosetult, kuid siiralt........oh kuidas ma igatsen SIND!!!! SA oled olemas aga SIND pole....

peame olema optimistlikud, et valmistuda halvimaks...hei eestlastest oinakari tõstke pead ja hakake protestima, kaua laseme endid jalge alla tallata, nahka nülgida, koondada, äärmuste äärele ajada??? inimesed nälgivad, lapsed on haiged, eakad abi ei saa.....inimesed magavad tänavatel, jäävad kodudest ilma, et sööta neid täitmatui täikraesid, kaua veel!!!!!!!!!!!
astume üles! kutsun üles üle ENSV-le streigile!!!! parim variant on nn. " vabariigi" aastapäev ja pingviinide paraad, kus aetakse näost sisse vaeste, koondatute, näljaste inimeste saamata jäänud raha eest head ja paremat!!!! kas talute veel kaua seda orjanduslikku korda, või annate varganägudele ükskord ka mõista kelle raha eest nad elavad ja et planeedil maa elavad…

Juba ma liigungi rongiga edasi, ei, mitte üksi, minuga on koos miljoneid ja lasevad end edasi viia....
nägusid ma ei näe, kõik mu ümber on vajunud ühtseks massiks aga see tunne, et ma pole üksi, tajun seda iga oma keharakuga......annab jõudu, tuge, turvatunnet, et ma pole üksi....üksi, üksi, üksi....
nii ju ongi, tihti tunneme , et oleme üksi, keegi ei hooli meist......ka see on enesepettus...peas vasardamas mõttetu tunnete segadus, virvarr, millele ei oska isegi seletust leida....aga milleks?
kui ei leia seda praegu, tuleb aeg, kus seletus tuleb ise su juurde, ole kannatlik, ei saa ju kõike kohe ja praegu.....oleme kannatamatud,…

peagi möödub suvi, ees on ootamas sügis ja kõik sinna kaasnev, juba on olemas esimesd märgid...
ei taha, ei taha, hing karjub sees ja nõuab sooja suve tagasi, on nii? ju vist, enamik soovib seda...
kuid, kui mõelda, on igas aastaajas oma võlu ja imeline elu.....naudingi seda ja varsti hakkab hing ihkama seda, mis ees ootamas ja nii leian igas päevas oma päikesekiire, mis sest, et taevas on pilvine...
nii on ka elus eneses, kui on halb, trööstitu olek, siis tuleks leida ikkagi päevast üles see killuke rõõmu ja päikesepaistet.......
...ja juba hakkabki parem, mis siis sellest, et enesepettus aga…

 miks on saanud tavaks, et alati otsustatakse inimese üle ainult esmamulje järgi, jah, tean, et see on väga tähtis, sest esimene nägemine just ongi otsustav...
kuid see ei pruugi sugugi olla määrav, harva, kuid siiski on inimesi, kes tahavad ja peavad oluliseks sisemist ilu......mida paraku võib samuti ekslikuks pidada...
mida tahan sellega öelda---inimesed märgake üksteist ja ärge tehke ennatlikke otsuseid, kahju, et nii mõnigi on ka selle sisemise ilu vääruse suutnud ära lörtsida...leidub ju palju neid, kes oskavad näidata endast üht, kuid, seest on üdini mädad.......kahju ka sellest, et nii otsustatakse ka teiste järgi, kuid kõik pole ju ühesugused, osakem siis käia silmad lahti ja mitte näha vaid pettust, sest siirad inimesed võivad haiget saada......nii nad peidavadki pea liiva alla ja kannatavad.....

......taas kukkusin ma.....killud lebavad maas.....ei, tõusta ei saa.....kardan, et haiget saan ma....

....ja taas üksi.....hinges matab, sees valitseb segadus, lõputu kurbus, hirm, õud, äng, valu, valu, valu.....lõputu valu.....keegi istub mu sees ja surub halastamatult südant, tapva rusikaga taob ja taob...küünlaleek ei too lohutust, ta ei värele, sest tema hinge ei ole koos minuga.....enam...ma tajun vaistlikult, et kusagil on ta olemas aga mitte minu juures, miks? miks? miks?...lõputud küsimused vaid endale, sest ma ei tahagi vastuseid, sest neid lihtsalt pole olemas, olen vaid mina.....õigemini minu vaim....ei too ka päikesepaiste lohutust, vaid korraks ja siis vajun taas oma elu poolunne....tean, et nii kesta ei saa aga pole ka jõudu tõusta, käin, räägin,…