1944.aasta sügisel  hakkas vanaisa talus juhtuma imelkke asju.Eluhoonetest veidi eemamal seisva heiaküüni värava vahelt hakkas keegi talulastele hernekaunu loopima.Ema tolleaegse jutu järgi pildus läbi heinaküüni väravapilu küpsenud hernekaunu hobune.Tõenäoliselt jäime kõik ema ehhki jutu uskuma.Najakas oli lugu igal juhul.Mõelda vaid,hobune jagab lastele herneid!Aastaid hiljemm saime siisi teada,et selleks ülivõimetega hobuseks oli vanaisa heinaüünis oli rindelt eluga pääsenud ja ennast heintes varjav isa.Tal lihtsalt ei olnud tookord teist võimalust oma lapsi näha.Appi tuli mang,mäng oma ja võõraste lastega.Verised lahingud,arretreerimised ja tapmised olid taas jõudnud Eestimaa pinnale.Pealetungiva punaarmee eest põgenesid väga palud eestlased.Mäetati 1941.aasta suurküüditamist ja teisi metsiusi.Põganes Saksa armee.Pidade raskeid kaitselahingid Narva all,Sinimägedes ja mujal,olid sunnitud idarindelt taanduma lahingutes ellujäänud eesti mhed.Üle mere läände püüdsid põgeneda Narva ja teised idapiiril elanud,nüüd kodutuks muudetud eestalsed.Põgenesime ka meie,Virumaal sõja jakgu jäänud lihtsad külainimesed.Meie taluesse jäid msha vaid minu isa Gustav ja tütar Helwne.'''Juhtugu mis juhtu,kuhu ma siit ikka lähen,''oli vanaisa öelnud.Hästi on meelde meie perekonna põgenemine pealetungivate punaväelaste eest suurel kahehobuse ''plaanikul''Lääne-Eesti suunas.Kodutalust lahkusime 19.septembril

Нравится