Kodutalust lahkusime 19.septembril 1944.Neljandal päeval pärast õe kahekasandat sünnipäeva.Suurel plaanvankril istusid vanaema Marie,minu ema ja isa,mina koos õega.Ühehobuvankril olid istet võtnud onu Karl oma           perekonnaga,samuti tädid Vaike ja Linda.Tädi Lindal oli kaasas ka jalgratas,kergendamaks hobuste tööd..Kaasa oli võetud kaks lehma,toidukraam,riided.Teed oiid kohati põgenike vooridest ummistunud,kaasas nagu meilgi,pudulojused,kõige hädavajalikumad kodutarbed ja söögikraam.Sama ajal olid isa võitluskaaslased 46.rügemendist jäänud kotti Emajõe ääres Tartu all,millest leiti väljapääs 18.septenbri õhtul. Isa võitluspataljoni viimane ülelm major F.Kug oli andnud  22.septembril oma meestele voli talitada oma südametunnituse järgi.''22.septembril lahkus meie ( F.Kure) pataljon Rimmu teeHarul,nagu oii pataljoni ohvitseride kokkulepe,ettemääratud taganemisteest ja suundus edela asemel läände,hiljem põhja...Samal õhtul Kõpu vallamaja lähedal  koondas ülem major Kueg Kurg mehed ja teatas oma isikliust otsusest jääda Eestisse''. ''Võimalus ühineda tganevate sakslastega on praegu olemas.

Нравится