Дневники

lubadused (need on need)
lubadused (need mis sa teed)
lubadused (nendeta olla ei saaaa
kui tahaks ka ei tule lihtsalt välja

asi võib küll kerge näida kuid elu ei ole õiglane
igaüks seisab raskustes ja on millegi ees võlglane
tundub et on lihtne olla siin elus
kuid kõik ei ole nii kerge,mis nagu peegelduks lelus
asi on jagatud faasidesse, mõnel kerge mõnel raske
mõni sünnist-saati rikas, mõni kuuleb weel laske
karmid-elamu rajoonid on need, samad noodid
mis sind piinavad,otsid eluaset ,otsid voodit
et hakkma saada pead otsima mingi alguse
kust kinni haarata,liigu valguse .....poole
ära jäta kõike jumala hoolde
…

1. Kuidas sulle tundub - millised on inimesed, kellega sa päevast päeva lävid: kolleegid, naabrid, muidu tuttavad jne ?
   a) Sinuga võrdväärsed
   b) Sinust peajagu üle
   c) Enamasti ikka alamklass.
2. Kuidas suhtled endast tähtsama, rikkama, ilusamaga?
   a) Vaatan talle härdalt alt üles.
   b) Manad ette ülbe ilme, püüdes ennastki tähtsamaks teha
   c) Suhtled ühtviisi nii keisri kui kojamehega.
3. Kuidas suhtleksid eluheidikuga?
   a)Räägin nagu võrdne võrdsega.
   b) Annad talle oma üleolekust mõista
4. Kas sa häbened oma vanemaid?
   a)Väga
   b) Mõnikord.
   c) Jumal hoidku, ei!
5. Kas sulle meeldib ennast võõraste ees rääkida tähtsamakas ja edukamaks, kui sa tegelikult oled?
   a)Veidike ikka
   b) Kui sellest midagi…

 Väljas läheb juba valgeks,ta on veel seal.Kus keegi ei sega oma ”palju õnne”Ei olnud ta eile öösel enam kuulnud.
Tahad sa end lendamas näha, pimeduse valguses. Ava oma kingitus ja kõik lebab valmis.Silmad kinni ja läbi.
Tema esimene käik õnne. Haavad jäävad igaveseks. Kuldne silmapilk ja iga kord läheb halvemaks. Varjud ja valgus võtavad ta nägemise, ta ei tule enam tagasi.
Väljas läheb juba valgeks, siiski tema öö ei lõppe. Mingi käsi paitab üle tema näo.
Alati kui see haiget teeb on ta täiesti üksi.Siiski peale viimast korda ei olnud ta enam nutnud. Silmad kinni ja läbi.
Kõik vaatavad-see on talle täiesti ükskõik
Kuldne silmapilk, viimane tema toas-varjud ja valgus võtavad ta nägemise.
Ta ei tule enam tagasi!

 Ma seisan momendis, kus aeg tihti peatub
Vihmapiisad vastu nägu , tean et pole veatu
Öö mind valgustab, kui kõnnin mööda teed
Olen võitleja, käed on verised
Küsimusi palju, vastuseid napib ja kui jääb vastamata,
öeldakse, et oled vastik . Kes kurat rääkis, et elu on kerge elada.
Igaüks meist üritab end elus edasi vedada
Õnn ei ole eesmärk, õnn on elu viis
Pärast mängu lähevad kuningas, ettur ühte karpi tagasi
Vaata mulle silma ja ütle mis sa näed
Näen kurbust, vaesust, paistavad sirutavad käed,
mis vajavad abi, nagu iga teine siin ilmas
Nägu, küll rõõmus, kuid tegelt pisar silmas
Väga raske on muuta, harjumuste küüsist
Justkui peaksin vabanema lemmik särgist, pluusist
Tekib küsimus, kas see on kõige parem lahendus
Valikuid ju mitmeid, soe, kuum, külm ja jahedus
Elu nagu raamat, mille algus tühjad lehed
Möödub aeg, möödub aeg, ise paned kirja tähed
Oleme tormi linnud,tuul lagundab müüri
järel killud, mitte müürist vaid suled laiali minust kui linnust
arvad et valetan, võtan kinni rinnust, pingul hoian, hinge toidan
laguneb mul muutlik meel ...

Kõigil ükskord pragunevad teed. . .

 kurbus ja kõik selline, mis piirab otsustusvõimet panebki paika selle, kes kannab mähkmeid, kes lahkub sõimest ootused, et nüüd lõpuks veab, mees ära mängi õnnega sest isegi saatus hülgab need, kes pidevalt mängivad tulega
üksi ja üksi võrdub nullseis, millest välja tulevad vähesed sest viha ja pürgivus on huntidel, ülejäänud on jänesed kõik kurdavad koguaeg, et elu on piitsutand neid kaua ei imesta ka, mees, sa sööd ju leiba teiste laualt niiet kuidas defineerin seda, mida nimetatakse hüljatuk pigem on see inimmõistuse viis varjata iseenese mitte-tegevust ei saagi loota terve elu, et lõpuks saad taevase märgu sest kui tänad vihma eest, jääb see tavaliselt järgi võtke end kokku ja ehitage lõpuks valmis oma elu-puzzle kui te pole siiamaani õnnelikud, ei saagi te kunagi kutset
keskmine kõigile, kes halavad, et on väsinud te pole mitte midagi teind, te ei tea mida tähendab hüljatud..

 Rassakas:

Raskus, armastus, võitlus, vabadus jooks millegi suunas, kuid auhind on saladus. Uurin asja selguseni või kuni mu jõud raugeb mõistatus, kuid mina olen lahendist veel kaugel.

Elu ei ole mee lakkumine...

 D.O.G. :
Kas küsid endalt miskit, kui sellele tead niigi vastust. Oma tundeid kinni hoiad kuniks kõik siin ilmas jahtub, siis kui pimeduse varjuga me elu ükskord kattub.
Soovides, et saaks ise valida tee, kuidas lahkud. Kas ka kadedus ja viha me vere sees lahtub? Või lahtuvad nad siis, kui on meid nad maha matnud, siis kui vaatan taeva poole, Jumal, tõesti muud ei tahtnud. Kui et leida veidi rahu, natukene armastust, ning abi otsides ei peaks ma kangutama kinnist ust.
Kust tuleb - see, mis täidab meie hinge, ning millal on lahkumas see debrekas ja pinge, inimeste vahel justkui katkematu ahel. See, mis elust teeb elu on vaid inimese tahe. Siis kui päevad poleks päevad ja ööd oleks öötud, tunneksin ennast justkui elust ära võetud. Nagu elust ära võeti minu Kallis õde. Kellelt küsida, mis on vale, mis on tõde. Kas muutub elutee hakates saatusele vastu
või vabatahtlikult hoopis kuristikku astud. Oma mõtetesse laskun - nüüd hetkeks õhtu eel, ning endamisi mõtlen, mis mind veel ootamas on ees.