Дневник пользователя taavipruul2
Kõik inimesed, kes täna surid.
Kõik inimesed kellel täna sünnipäev oli.
Kunagi kuulun minagi teie sekka,
kunagi jõuan minagi vanasse ikka.
Kunagi mu hauale lilli sa tood.
Kunagi sinagi mulle mõtteid lood.
Vabandan sinu ees, sest ma ei vääri seda.
Vabanda, ma lihtsalt ei seedi seda.
Varsti sõidabki ette kardin ja lõppeb etendus,
etendus mu elust...Loodan, et sinagi saad osa selle melust...Nüüd aga kummardus ja lahkungi ma lavalt.
Kõnnin mööda suurt tänavat. Väljas on külm ja kuidagi sünge. Seisatan keset teed ja vaatan üles, taevasse. Taevas on hall ja sealt tuleb valgeid tükikesi nagu paberit. Järsku tekib mu huultele magus kuid samas õel naeratus. Sammun edasi silla poole. Järjest rohkem tunnen enda sees tõusvat rahupäikest. Kui see jõuab aga sisemuse keskele ei suuda ma enam. On tunne ,et kohe lähen lõhki. Lendan tükkideks ja tükid moodustavad omakorda mustad pärlid.
Jõuan keset silda. Vasakul pool seisab silt “sillalt vette hüppamine keelatud”. Naeratus huulil lausun endale et see ei käi minu pihta , ma ju paremakäeline. istun silla käepidemele ja vaatan enda ümber olevaid maju ja inimesi. Kas on sellest mõtet loobuda? Ei ,ikka ei ole. Tean paljusid kellel kaoks maailm koos minuga. Ah, mis siis ikka kui aitab. Hakkan käepidemelt maha ronima aga jääisand on oma töö mu istekohal lõpetanud ja ma libisen. Lend on pikk. Ma panen silmad kinni ja järsku olen ma oa toas . satun peegli ette ja avastan ehmatusega , et mul on inglitele sarnased tiivad. Alati olen ma tahtnud ingel olla , lõpuks mu unistus täitus. Pööran ennast ümber ja näen oma väikest õde nutmas. Ta silmad on nutmisest punased ja üle keha käivad k
Ilma sinuta maailm nii igav näib,
kõik vaikne, hell muusika käib.
Päeval kui kaotasin sinu,
tundsin, miski pole minu.
Igal õhtul sind silme ees näen,
silmas pisar end magama säen.
Nii väga tahaks olla koos sinuga,
loodan, et veedaksin päeva minuga.
Läheks sinna, kus meil koos hea,
paika millest keegi teine ei tea.
Pühendaksime päeva vaid meile endile,
graveeriks meie nimed kahele sendile.
Sinu nimega senti hoiaks kui kulda,
selle väärtus tuleks koos minuga mulda.
Ei suudaks ma iial unustada sind,
kuidas sa elu väärtustama panid mind.
Ma vajusin sügavasse unne,
kui sina lahkusid mu kõrvalt.
Ma veetsin unes pikki tunde,
kuid ärgates polnd sind ikka minu kõrval.
Siis puhkesin kibedalt nutma.
Sina kadunud mu elust nüüd olid.
Igavesti tahtsin ma nutta,
selles süüdi vaid sina olid.
Ma karjusin suurest valust,
sina aga ei kuulnud mind.
Ma mõtlesin, et suren selles valus.
Keegi ei toetanud ju mind.
Seejärel peksin segi selle toa,
see meenutas mulle vaid sind.
Kes küll andis sulle loa,
kes lubas sul hüljata mind.
Sa ei öelnud ühtegi sõna,
vaid vaikisid mu lähedal.
Sa ei maininud, et lähed ära,
vaid meelitasid häälel mahedal.
Ma ei suuda sellest üle olla,
valu pesitseb mu südames.
Ma ei tahtnud anda alla,
tagasi tulid mu mõtteis.
Kadunud olid sa nüüd,
ma olen jäänud üksi.
Alles fotod ja unelmad nüüd,
kuid ka unelmais olen ma üksi
ma istun oma toas, ma mõtlen sinule...mõtlen meie ühisele minevikule, minevikule mis oli üürike, sa ei armastanudgi mind sa ei proovinudgi, aga mina...mina olin see loll kes uskus kes kuskus et elu läehb ka kunagi ilusamals, esimene kord kui me välja läksime..mõtlesin mille eest mind küll nii on õnnistatud, millega ma selle ära teenisin sellise õnne sellise armastuse,...võibolla sul olid mu vastu tunded, võibolla sa lihtsalt kasutasid mind ära..ma ei saa seda teada kunagi ei saa, sest sa ei luba mul seda teada, sa isegi ei räägi enam minuga...sa isegi ei tee minust välja, sa kardad sa kardad et ma vihkan sind..tegelikult nii se pole. vastupidi ma saan sinut aru saan aru et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga tegid siiski ja julmalt..ehki sa seda ei tea....ei saa kunagi teada.....
olen andetu ja loll
tundub et mul üldse roll
puudub kuid Sa seda vist ei tea
sest
olen saamatu ja kole
siiski muud Sul teha pole
kui olla minu vastu nõnda hea
olen tõesti ma nii rumal
et Sa paistad nagu jumal
kui Sind võrreldakse minuga
sest
minu lollused ei vääri
Sind Sa vaata et ei määri
end kui kokku puutud minuga
ma olen nõnda loll kuid Sina oled ilus tark ja hea
ma olen nõnda loll kuid tundub et Sa seda vist ei tea
ma ei palu vabandust
piiran mõttevabadust
kuid vist pead normaalseks seda joont
sest
kuigi kõik teen valesti
siiski pole vahestki
Sa öelnud minu kohta idioot
ütlen küll, et homme ma
tõesti püüan muutuda
kuid see Sulle midagi ei loe
sest
mind ei saa ju uskuda
kui Sa lahkud kustuta
tuli siis Su hingel hakkab soe
ma olen nõnda loll kuid Sina oled ilus tark ja hea
ma olen nõnda loll kuid tundub et Sa seda vist ei tea
Lind lendab nii kõrgelt, nii kõrgelt,
Tuleb ja viib kurbuse me palgelt.
Viib nukruse kaugele ära,
Kuhugi , kuhu inimese silm ei suuda näha.
Lind lendab nüüd kaugel ja kõrgel,
Ta on tugev ja sihikindel.
Tal mõttes üksainuke siht,
Ja ta pyydleb selle poole tasakesi kui sygisel langev leht.
Lind lendab , lendab sinna ,
Kuhu inimesel kuidagi ei õnnestu minna.
Kõik nukruse, kurbuse ja masenduse
Ta viib elust eemale.
Lind lendab ja puhastab nii inimloomust,
Mitte ainult, ta parandab ka loodust.
Kogu elu ta viib algul taevasse ,
Kuskõik halb saadetakse põrgusse.
Lind lendab nii taeva ja maa vahel
Tal jätkub lõputult abistamise tahet.
Iga inimene kelle elu ta puhastab,
See kõik halva oma elus unustab.
See on üks vägagi imelik lind,
Kes pesitseb su sees ja armastab sind! ;)
Ta oli, ta on ja ta jääb,
kuid lahkuma pean taas.
Hinges nii kibe on tunne,
kui veel seisatan ja teda näen.
Ma ei suuda, ma ei taha, aga ma pean,
minema üksinda.
Keegi ei taha ju näha,
mind koos temaga.
Kõik laguneb,
mu elu on läinud, kui lind.
Ei jõua sellele enam mõelda,
mis oleks, kui poleks ma ära läind.
Kui vaid saaks, tuleks ma tagasi.
Kuid ei . Me ei tule tagasi,
Isegi kui saaks.
Mitte keegi ei tule tagasi. Mitte eal
ka tema.
Ma ei suuda sellele mõelda, et
ei ole sind ja mind.
Miks see mu nüdant nii närib,
et läksin, ilma, et oleks suudelnud sind
kuidagi tuim tunne on...
Nagu oleks minust välja voolanud
kogu elujõud...
ning ma ei sa isegi enam aru,
kas on see kurbus või valu,
mis mind täitunud on...
viimased päevad mu elust on
olnud lihtsalt kohutavad...
ning läbielatud shokk
ilmutab ennast korduvalt.
ma ei suuda teha muud kui süüa ja magada..
see ei ole normaalne.
kõik lihased valutavad.
ning mul on suur masendus..
ning peas vaevab küsimus,
kas Siia ma jõuda tahtsingi?
paratamatult olen oma mõtete ori.
Kui ma vaid suudaks unustada..
Siis läheks ka paremaks.
Ei õnnestu....
Surm,haigus,keerulised suhted,tüli ja...
ja armastus,mis on salajane ja valus.
Väga valus. See teeb mulle haiget kõige rohkem.....
Ning ma küsin endalt aina Miks?
MA kardan.tõesti kardan..
Kas läheb üldse kunagi paremaks???
KAs minujaoks tõuseb veel kunagi päike??
ning kas suudan ma olla jälle õnnelik??
keegi ei oska sellele vastata...